Samblad ja samblikud

Selle ülesande eesmärk on panna Sind märkama samblaid ja samblikke. Kõigepealt loe pikk jutt rahulikult läbi ja püüa alltoodud 4 sammaltaime ja 4 samblikku meelde jätta. Siis aga sea sammud loodusesse selgeks õpitud tegelasi otsima. Saada õpetajale oma seiklusrikkast otsingust lühike ülevaade.
Kas kirjeldatud samblaid ja samblikke oli raske leida ja ära tunda?

Niisiis… Oled ehk kuulnud, et samblad ja samblikud on täiesti erinevad organismid, kuigi nende nimetus on väga sarnane. Lihtsustatult võime öelda, et samblad kuuluvad taimeriiki ja samblikud seeneriiki.

SAMBLAD ehk sammaltaimed ehk brüofüüdid pärinevad tõenäoliselt ürgsetest rohevetikatest.

Sammaltaimedel on lehed ja vars, kuid puuduvad õied ja seemned. Ka juuri neil ei ole, kinnitumiseks on niitjad väljakasvud ehk risoidid. Risoididega samblad pinnasest vett kätte ei saa, vett ja toitaineid omastavad nad kogu taime pinnaga.

Sammaltaimed on õhusaaste suhtes väga tundlikud, reostunud keskkonnas hävivad nad kiiresti. Kuid kasvukoha osas on nad üsna vähenõudlikud. Neid võib leida kasvamas nii maapinnal, puudel, kividel, aga ka maja katusel ja vanaema juures aianurgas. Samblad on omamoodi maapinna kaitsjad, nad hoiavad pinnase niiske ja rikastavad seda oma ladestuva huumusega. Samblavaip on ka koduks putukatele ja ämblikele, linnud aga vooderdavad pehmete sammaltaimedega oma pesa.

Maailmas on umbes 16 000 erinevat liiki samblaid, Eestis 560 liiki. Kui Sa looduses samblaid lähemalt uurima hakkad, märkad tõenäoliselt, et rohelisse samblavaipa on kootud mitmeid erinevaid liike, kes eemalt ehk ühesugused paistavad, kuid lähemalt vaadates sootuks erinevad on. Näiteks turbasamblaid kasvab Eestis 37 erinevat liiki. 

Turbasammal

Kui sa nüüd järgmisel korral rabasse jalutama lähed, siis püüa loendada, mitut erinevat värvi turbasammalt sa leiad. Turbasammal on peamine turvast moodustav taim. Ta muudab pinnase enese ümber happeliseks, see aga on mikroorganismidele ebasobiv keskkond ning nii jäävad taimejäänused lõpuni lagundamata. Lagunemata taimejäänused kuhjuvad ja nii moodustubki turvas. Igal aastal tekib turvast juurde umbes 1 mm, nii saab arvutada turbalasundi vanust. 10 cm paksune turbakiht on seega 100 aastat vana. Turbasammal ise näeb välja, nagu oleks sassis pikkadele juustele müts peale tõmmatud. Turbasammal suudab salvestada kuni 20 korda rohkem vett, kui ta ise kaalub. 

Harilik palusammal

Lisaks turbasamblale leia üles veel meie metsades väga tavaline sammal: harilik palusammal. Tema teine, rahvapärasem nimetus, on kulliküüs. Sellise nime on ta saanud seetõttu, et kui samblataim välja tõmmata, näeb taime tipp välja kõver nagu kulliküüs. Teine oluline tunnus on punakaspruun vars. 

Harilik laanik

Palusamblaga kasvab tihti koos selline sammal nagu harilik laanik, kes lähedalt vaadates meenutab tillukest lopsakat sõnajalga. Laanik on oliivikarva ja ei läigi üldse. Lehtedel olevate korruste järgi saab arvutada laaniku vanust - igal aastal kasvab juurde üks korrus. Ühelgi teisel meie samblal selliseid korrapäraseid korruseid ei ole.

Karusammal

Väga pilkupüüdev sammal on karusammal, kes pealtvaates näeb välja nagu roheliste tähtedega kaetud öine taevas. Oma ilusate, tumeroheliste ja läikivate, lehtedega ehib karusammal tihti meie metsaalust. Karusammal on meie kõige suurem sammal. Tema suurus sõltub kasvutingimustest. Niiskes kohas laguneb karusammal aeglaselt, kuid kasv on tal küllalt kiire ja nii võib karusambla taim kasvada koguni poole meetri pikkuseks.  

SAMBLIKUD

Samblik on selline liitorganism, kus on kokku saanud seen ja vetikas. Kuna samblikus on seent rohkem kui vetikat, loetakse samblikud seeneriigi osaks.

Samblikud arvatakse olevat ühed vanimad organismid kuival maal. Pinnase suhtes nad väga valivad pole ja kasvavad kõikjal, kus saavad, moodustades puudel, kividel, maapinnal erisuguseid talluseid (nö sambliku keha). Samblikud on väga vastupidavad erinevatele ilmastikuoludele nagu külm, kuum, põud, liigniiskus, isegi kosmoses jäävad nad ellu, kuid õhusaaste suhtes on väga tundlikud. Linnades levivaid gaase ja tahmaosakesi samblikud ei talu (gaasilised saasted hävitavad samblikus vesinikkomponendi), seega linnades peavad vastu vaid mõned üksikud liigid.

Maailmas on teada üle 20 000 sambliku. Eestis on teada üle 900 liigi, neist umbes 300 on suured samblikud.

Kui samblikud sulle põnevad tunduvad, vaata lisaks näiteks siit või siit

Korpsamblik

Oled kindlasti linnaruumis tähele pannud kollaseid suuri laike puutüvedel, majaseintel või kividel - see on tõenäoliselt harilik korpsamblik ehk harilik seinakorp. Seinakorp talub linnasaastet üsna hästi, taludes vapralt happelist pinnast ja linnatolmu. Leia mõni korpsamblik ja uuri teda lähemalt. Ülemine osa on tal tavaliselt kollane või veidi oranžikas, kuid altpoolt on ta hele. Oma kasvukohale liibub ta üsna tihedalt, moodustades seal lehtja talluse. Väikesed kollased kettakesed talluse keskel on tema viljakehad.   

Alpi põdrasamblik

Teine samblik, kelle palun Sul leida, on alpi põdrasamblik. See on armas, mummuline samblik metsa-all, kellele tahaks pai teha. Alpi põdrasamblik valiti ka selle aasta (2020) seeneks. Linnaruumist on teda keerulisem leida, kuid metsas jalutades leiab teda sageli männikutest, nõmmedelt ja liivikutest, harva leiavad nad omale sobiva kasvukeskkonna ka puutüvedel. Alpi põdrasamblik moodustab enamasti maapinnal pisikesi hallikas-beežikaid kupleid, kuid teinekord katavad nad maapinda ühtlaselt, ilma eriliste kupliteta. Ning värvus võib varieeruda kollakast tumehallini. Olles väga dekoratiivne, kasutatakse teda mitmesugustes kaunistustes, näiteks jõulupärgades.

Harilik põdrasamblik

Alpi põdrasambliku lähedusest leiad natuke rohmakamat (aga mitte vähem armast) harilikku põdrasamblikku. Harilik põdrasamblik näeb välja nagu tilluke lehtedeta põõsas, olles 5-15 cm kõrge, sinakashall või tuhkhall.

Islandi käokõrv

Põdrasamblikega samasugust kasvupinnast eelistab ka islandi käokõrv. Islandi käokõrva ongi kõige lihtsam otsida põdrasamblike järgi, sest viimased paistavad kaugele silma, samal ajal, kui käokõrva värvus on tagasihoidlik ja sulab taustaga ühte. Ometi on tegemist tõelise imeravimiga, mis praegusel viiruste ajal ravib köha, kähisevad häält ja kipitavat kurku. Niiske ilmaga on islandi käokõrva ülemine osa pehme ja rohekas, kuivana pruun. Talluse alumine osa aga on hoopis punane. Vähesel määral kasvab Eestis ka kitsast käokõrva. 

Siin on pseudotsüfellid hästi näha

Kõige parem on islandi käokõrva ja kitsast käokõrva üksteisest eristada pseudotsüfellide kuju järgi. Pseudotsüfellid on poorid (väikesed augukesed), mille kaudu toimub samblike gaasivahetus. Islandi käokõrval on need väikesed augukesed nii laikude moodi kui kriipsukujulised (selline sigri-migri), kuid kitsal käokõrval ainult kriipsukujulised. Seda on oluline teada, kui kogud islandi käokõrva ravimtaimena ja soovid kindel olla, et keedad teed ikka õigest käokõrvast.