Jää merel

Külmal talvel tekib veekogudele jääkiht. Mida rohkem külmetab, seda paksemaks jääkate muutub. Järved ja rabalaukad jäätuvad merest kiiremini, sest neis olev mage vesi jäätub soolasest veest kiiremini.

Merel läheb jääkaane tekkimiseks rohkem aega. Esimesena jäätub merel magedam pindmine kiht. Mage vesi on soolasest kergem, tõuseb kõrgemale ning on seega pakasele kättesaadavam.

Merejää.
(Nägemiskontroll: leia pildilt koer!)

Kui jää on piisavalt paks, saab sellel kõndida.

Kui merejääd limpsida, siis on soolasust vaid õrnalt tunda või pole seda üldse.

Jää murdub veekogul erinevatel aegadel, sagedamini märtsis, kui kevadpäike jääkaant sulatama hakkab. Päikese, hoovuste ja tuulte mõjul seni ühes tükis olnud jää hakkab nüüd nõrgematest kohtadest murduma ning vees ringi ujuma ehk triivima. Triivivaid jäätükke nimetatakse ajujääks. Murdunud jäätükid võivad liikuda ühest kohast teise ja moodustada veepinnal jääkuhjatisi. 

Liikuval jääl on väga palju jõudu. Soodsatel oludel saavad murdunud jäätükid hoo sisse ja kuhjuvad suure mürinaga rannikule. Kuna rannik jääkamakate liikumise peatab, tekivad suuremad ja väiksemad jääkuhjad ehk rüsijää. Rüsijää võib ranniku olulisel määral ümber kujundada. Oma suure jõu ja massiga paigutab selline jää ümber suuremaid kive ja toob rannikule merepõhjast uusi kive juurdegi. 

Sellel pildil on rüsijää peale lumetormi.

Siin on näha, kuidas jääkamakad on suured kivid maismaa poole lükanud.
Peale sadanud lumi püüab pahandust varjata :) 

Jäätulek on peatunud. Avamerelt tulev jäämass on oma jõu kaotanud, tõenäoliselt rannikule ei jõuagi ning sulab sealsamas ära. 

Rüsijää aastal 2016. Jääkuhi on sama kõrge madala männimetsaga.

Jääkuhjas on näha rusikasuurused kivid, mille jää on liikudes põhjast kaasa haaranud.

Rüsijää võib rannikul kuhjuda siin ja seal.