Suvel leidis tee meie natukene metsikusse aeda Muhu saarel üks siilipoeg. Algul oli siil siililikult pelglik, puges peitu ja podises hoolega, kui keegi talle lähedale sattus. Mõne päevaga harjus siil inimestega nii ära, et käis laste varbaid nuusutamas ja pidime hoolikalt jälgima, et me talle kogemata ise peale ei astuks. Lapsed panid siilile nimeks Peedu.
Peedule meeldis maiustada kassi kuivtoiduga, lõhnas see ju hästi ja eest ära ka ei jooksnud. Leidsime toidule uue koha, kuhu siil ligi ei pääsenud, et mitte tekitada temas harjumust ning mitte uinutada kasvava metslooma instinkte. Üks pirakas rohutirts ilmselt ei lõhna nii ahvatlevalt kui kassi kuivtoit, kuid maitseb kindlasti paremini.
Mida suuremaks Peedu kasvas, seda harvem teda nägime. Ning kui keegi teda ennast nahka pole pistnud, siis toimetab ta kusagil lähedal edasi, otsides lehekõdust ja põõsastest vihmausse, putukaid, nälkjaid ja ehk püüab omale õhtueineks mõne maogi.
Peedust tehtud videote vaatamiseks loe edasi
